Maailmamees taigas

Maailmamees taigas

Järelsõna Juri Vella luulekogule “Räägi minuga”, Tallinn 2009

Juri Vella on metsaneenetsi kirjanik. See tõsiasi ei hõlma samas kindlasti kogu tema hämmastavat mitmekülgsust. Siberi metsade elanikuna on ta elutee olnud küllaltki eripärane. Tavalise põhjaaladelt pärit haritlase teekond käib enamasti ühe mudeli järgi: hea internaadiõpilane jätkab pärast keskkooli lõpetamist õpinguid oma regiooni pealinna pedagoogilises instituudis ja kui ta seal edukaks osutub, jätkab ta oma õpinguid Peterburi Põhjarahvaste Instituudis või harvemini mõnes Moskva õppeasutuses. Seal abiellub ta venelasega, naaseb kodukanti, leiab linnas töö, kas siis koolis, muuseumis või isegi riigiaparaadis.

Enamasti aga jätab Põhja-alade tavaline elanik üldjuhul kooli pooleli, abiellub varakult kohaliku tüdrukuga, otsib mõne lihtsa töö – ja mõnikord, eriti varemalt, sellise ka leiab – kas läheduses asuvas kolhoosikeskuses või siis metsas küttides ja jõgede-järvede ääres kala püüdes. Need kaks teekonda ristuvad harva.

Aga Juri Vella on erand. Ta alustas oma eluteekonda tavalise Põhjala inimesena ja temast sai hinnatud haritlane. Ta sündis märtsis 1948. aastal Lääne-Siberis, Varjogani küla lähistel metsas.  Tollal oli see osa Surguti rajoonist (nüüdseks asub see ala Nižnevartovski rajoonis, et naftavarud ei asuks ühesainsas haldusüksuses). Juri Isa, Kõli, oli kolhoosi põhjapõdrakasvataja. Isapoolne vanaema Nengi oli juba külla elama siirdunud. Kooliminekuaja saabudes saadeti poiss külainternaati, kust ta sageli põgenes, et ööbida vanaema juures. Kasvatajad suhtusid sellisesse pattu leebelt: karistuseks pidi poiss teistele lastele ja kasvatajatele rääkima neid lugusid, mida vanaema oli talle eelmisel õhtul jutustanud.

Tol ajal ei saanud külas keskkooli lõpetada. Juba siis vene keeles luuletav poiss läks edasi õppima suurlinna, aga Surgutis ei pidanud ta kaua vastu – seda peamiselt konflikti pärast vene keele õpetajaga, kes ei sallinud, et taigast pärit poiss luuletas. Niisiis, nagu tavaline neenetsi poiss, jättis Juri Aivaseda (selline on tegelikult tema kodanikunimi) kooli pooleli, läks tagasi metsa ja hakkas tööle. Muidugi käis ta enne sõjaväes ning sealt tagasi tulles otsustas viinajoomise maha jätta. Ehk on seegi seal Põhjas küllalt omapärane otsus… Ta polnud ses asjas siiski üksi: Varjoganist läks ta kahe kaaslasega ühe kuulsa Sverdlovski arsti juurde, kes poisid alkoholineedusest tõepoolest ka vabastas. Juri tegi metsas igasuguseid töid – käis kaatriga posti toomas, kogus kalameestelt  kala kokku, korraldas isegi kohaliku „punase tšummi“ ehk kultuuri- ja propagandakeskuse tööd. 19-aastaselt abiellus ta Agani külast pärit handi tüdrukuga. Juri mäletab siiamaani, kuidas ta tulevaselt ämmalt (äi oli juba surnud) oma naise kätt palus: ämm ei suvatsenud talle enne vastata, kui poiss sõnastas oma palve selges, kuigi natuke kohmakas handi keeles. Perre sündis neli tütart, kuid poeg, kes oleks klanni nime edasi kandnud, jäi sündimata. Klanni nimega on tegelikult omapärased lood. Teatavasti on Siberis inimeste perekonnanimedeks nende klanninimed. Varjogani alal asjad nii lihtsad siiski ei ole. Kuigi toimunust on mitu versiooni, oli juhtunu tõenäoliselt selline lugu: metsaneenetsi klannide Tjott ja Vella esindajad sattusid kolmekümnendatel aastatel Agani Aivasedade juurde. Ilmselt tulid nad läänest, kust nad põgenesid Kazõmi sõja järgsete karistussalkade eest. Kui Aivasedade juurde tulid kohalikud rahvaloendajad, esitasid Aivasedad oma külalisi sugulastena. Ilmselt ei soovitud, et rahvaloendajad paneksid pererahva kirja kulakutena, kelle juures töötavad sulased. Sellest ajast teavad külas kõik, et on olemas ”tõelised” Ajvasedad, aga selle sama nime all on ka Tjotid ja Vellad. Juri isa oli just Vella…

Juri elu külas oli alguses stabiilne. Ta oli ühiskondlikult üsna aktiivne: mõnda aega töötas ta isegi Agani külanõukogu esimehena. Mida täpselt ta oma esimesest ja ainsast poliitilisest kogemusest sai, ei oska öelda. Igatahes ei läinud tal selles ametis kõige paremini, sest tagasi teda ei valitud ja ta läks rahulikult tagasi oma artelli kütiks. Hiljem kolis pere naise külast hoopis Juri sünnikülla Varjoganisse.

Kaheksakümnendad aastad on Juri Vella elus keskse tähtsusega. Juri pole enam lihtsameelne noormees, ta hakkab terasemalt tähele panema seda, mis ta ümber sünnib ja selle üle mõtisklema. Ja ta hakkab vastavalt tegutsema. Näiteks nägi ta, kuidas tema küla elanikud olid sunnitud aina sagedamini oma metsalaagrid maha jätma ja päriselt külla elama asuma. Ta teadis ise, kui valus on selline elumuutus ja millist mõju see inimeste psüühikale avaldab. Etnograaf Gemujevi julgustusel haaras ta ohjad enda kätte: Varjogani lähistel oli vaba maad, kuhu ta lasi viia külaelanike mahajäetud onnid. Ta leppis kokku tee-ehitajatega, kes aitasid palke transportida. Nõnda sündiski Varjogani muuseum. Alguses oli tegemist omapärase elus muuseumiga või nagu Juri ise ütles: ”Koht, kus kohtuvad muusad”… Inimesed said oma südametunde järgi külastada oma endisi kodusid, et seal teed juua, külalisi vastu võtta või lihtsalt niisama oleskleda… Nad võisid südamerahuga jätta sinna oma asju, oma riideid, oma tööriistu, sest need olid üheaegselt nii eksponaadid kui ka tarbeesemed. Varjogani muuseum on tänaseni alles. Samas on bürokraatia võitnud ja muuseumist on saanud tavaline „kinnine“ muuseum. Mõnikord võtab külaadministratsioon seal aga vastu väliskülalisi …

Üks oluline etapp Juri Vella elus ongi seotud sellesama Gemujeviga, kes muuseumi loomisel teda toetanud oli. Lugedes luuletusi, mida Juri aeg-ajalt kohalikus ajakirjanduses avaldas, soovitas Gemujev tal minna Moskvasse kirjandusinstituuti luuletamist õppima. Juri võttis nõu kuulda. Enne tuli aga keskkool lõpetada… Lõpetaski, kaugeõppes, ja astus sisse Gorki nimelisse Kirjandusinstituuti. Ka seal õppis ta kaugeõppes, jätkates samal ajal töötamist riikliku kütina.

Õpingute aeg oli ülimalt põnev. Ta avastas, et ka vene kultuur on väärtuste kandja ja mitte ainult laastamise ettekääne. Ta avastas kõrgkultuuri kui sellise ja hakkas seda ka hindama. Ta mõistis, et koolist saadud alg- ja keskharidus olid hävitanud põliselanike sideme nende traditsioonilise maailmavaatega (või püüdnud seda arusaamu segi paisates hävitada), aga ilma midagi väärtuslikku asemele pakkumata. Need avastamisaastad vaimustasid teda, ta neelas vene ja maailmakirjandust, käis teatris ja ooperis, õppis nautima Beethovenit ja Mozartit. Neljandal kursusel sai tal aga instituudist kõrini. Oluline oli kätte saadud. Muu oli juba aja raiskamine. Suure vaevaga veendi riiklikku kütti ikkagi instituuti lõpetama – esitama diplomitööna luuletusi, mis tal kogunenud olid. Need avaldati ka kogumikuna. Juri ei olnud toimetaja tööga rahul: ta kirjutas küll vene keeles, aga ta tahtis sellega ümber käia nii, nagu ta ise õigeks pidas, mõnikord reeglitele allumata. Neenetsi moodi. Kogumik ilmus siiski nii, nagu toimetaja seda tahtis. Ajad olid aga muutumas: esimene raamat ilmus 1990. Juba aasta pärast oli tal võimalik avaldada sama pealkirja all oma variant, ilma toimetaja sekkumiseta.

See näitab, et Juri Vella oli juba siis väga teadlik oma kohast nii kirjanduses kui ka elus. Samal ajal tegi ta olulise valiku: ta võttis hoiukassast välja oma säästud, andis artelli lahkumisavalduse, ostis kümme põhjapõtra ja läks metsa elama. Võib arvata, et õpingud Moskvas olid ühest küljest avardanud ta silmaringi ning teisest küljest käivitanud tema enda identiteedi lahtimõtestamise. Ta sai aru, et tegelikult oli ta kogu elu unistanud põhjapõtradest ja metsas elamisest. Need mõtted ei rajanenud tema jaoks mitte niivõrd isiklikul nostalgial, vaid mingil üldisel identiteediga seotud ihalusel.

Algus oli raske. Elu tuli sõna otseses mõttes uuesti üles ehitada: nad läksid naisega sellesse piirkonda taigas, kust oli pärit vanaema, panid üles püstkoja ja hakkasid ehitama palkonni, varsti lisandus põtrade tara. Tasapisi püstitasid nad traditsiooniliselt kasutuses olnud maatüki ümber aia, et põdrad ei läheks naftapuurijate asulate juurde. Juri naine polnud esialgu Juri otsusega üldse rahul, ta nuttis taga oma mugavat külamaja, kus olid keskküte ja teler. Lisaks sellele ei tahtnud loomad noorele ja kogenematule põhjapõdrakasvatajale alluda. Juri pidi neid higi ja vaevaga kodustama: karjainstinktile toetuvale loomale on kümne-isendiline kari ühtekuuluvuse taju tekkeks liiga väike. Tasapisi kari aga kasvas, eluga metsas harjus ka Juri abikaasa. Ilmusid uued väljakutsed: näiteks raskused ”tema” piirkonna kinnitamisel ”sugukondlikuks territooriumiks”. Selgus, et kuigi nende maade traditsiooniline elanikkond oli registreeritud Nižnevartovski rajoonis, olid maad ise kunagi vaikselt tagastatud Surguti rajoonile. Seda seepärast, et kui naftafirmad olid asustamata maad enda haldusesse võtnud, oleks Lukoilil ainus halduspartner. Asjaajamine oli niisiis eriti keeruline. Lisaks hakkasid naftatöötajad helikopterilt põhjapõtradele jahti pidama – nagu oleks tegu metsloomadega. Juri korraldas põliselanike piketi, protestiaktsiooni, mis sulges autoliikluse juurdepääsu naftamaardlale.

Juri läheb oma igapäevaelus tihti vastuollu naftakontsernidega. Tema laagripaika ümbritsevad igast ilmakaarest naftamaardlad. Juri kommenteerib, et paraku on just need alad, kus taiga põliselanikud elavad, kõige naftarikkamad. See vastuolu on mitmekülgne ja viib mõnikord isegi konfliktini ellujäämise pärast: ühelt poolt peab Juri igapäevast dialoogi naftamaardlatöötajatega, kes varustavad teda bensiiniga (isegi vahel ilma ülemuste loata), teisalt võib konflikt aeg-ajalt võtta ägedamaidki vorme, nagu näiteks 2000. aasta sündmuste puhul, kui Juri tabas teolt LUKoili käsilasi, kes hävitasid talle olulise jõesilla. LUKoili selge eesmärk oligi takistada Juri liikumist laagripaiga ja küla vahel. Igal aastal tuleb Juril mitmed sillad taastada. Aga seekord sai selgeks, kes on need salapärased sildade-hävitajad. Et nad tööd ei jätkaks, rikkus Juri kirvega buldooseri rattad. Sellele järgnes kohtuprotsess, mille kaotas Juri. Karistuseks pidi ta loovutama mitu põhjapõtra. Ta on naftafirmadele äärmiselt tülikas isik. Kuid see, et teda välismaal tuntakse ja hinnatakse, teeb ta surnuna veelgi ohtlikumaks kui elusana. Kuulsus on siiamaani kaitsnud ta elu – teatavasti ei kõhkle naftafirmad kasutamast kõige jõhkramaid abinõusid oma vastaste hävitamiseks.  Kuid Juri puhul oleks see liiga riskantne. Ka käesolev Eestis ilmuv kogumik  aitab kaasa  Juri ellujäämisele taigas.

Ta jätkabki kirjutamist. Vähe küll, aga ta pole kunagi palju kirjutanud. Ta kirjutas jätkuvalt vene keeles. Oma uue kogumiku eessõnas seletas ta seda järgmiselt – ta on ilmselt üks viimastest, kes teab, mis on metsaneenetsitel kaduma läinud. Nimelt see keel, see kunstiline ja kujundlik luulekeel, milles vanaema kunagi talle lugusid rääkis, olles enne sisu siiski argipäevakeeles lapsele kokku võtnud. Isegi Juri ei vallanud enam seda keelt. See, mis on alles  jäänud, on tavaline suhtluskeel, milles räägitakse puudest, rahast ja loomadest, aga mis ei ole tema taju jaoks piisavalt rikas, et selles luuletada. Lisaks sellele – kes seda keelt, seda vaesemat varianti – veel Agani jõgikonnas räägib? Ainult vanamehed, kes tasapisi siit maailmast lahkuvad. Noori pole üldse. On teisi piirkondi, kus metsaneenetsi keel on veel lastele emakeeleks, Juri aladelt on ta aga ammu kadunud. Osaliselt selle pärast, et enamus peresid on segapered, üldjuhul handi-neenetsi. Peale jääb handi keel, seda enam, et handid ise neenetsi keelt ei räägi. Kuid kõige tavalisem on see, et segaperes minnakse üle vene keelele – nii nagu see Juri peres on juhtunud.

Tegelikult on Juri Vella teinud mitu katset emakeeles kirjutada. Esimest korda 80ndatel aastatel. Juri ei olnud päris esimene, kes metsaneenetsi keeles kirjutada püüdis: tema onu Leonid Aivaseda pani aluse kirjalikule metsaneenetsi keelele – lisades kohalikule handikeelsele ajalehele ühe lehekülje, mille ta kirjutas omas keeles. Juri jätkas onu tööd – nii sündis « Tilivsama », (Meie Elu), esimene ja seni ainus metsaneenetsikeelne ”ajakiri”, ehk üks mõlemapoolne leht, kuhu Juri kirjutas tekstid, tegi illustratsioonid, kujundas ja trükkis. Lehte ilmus kokku kaheksa numbrit. Siis aga loobus Juri lootusetust ettevõtmisest, sest sai teada, et keegi seda lehte ei loe, see huvitas ehk vaid paari inimest. Lehes oli ta muuhulgas avaldanud kolm oma luuletust. Üks nendest on tõlgituna ka käesolevas kogumikus pealkirjaga „Iidsest laulust“. Tegemist on osaga laulust, mida laulis Auli, Juri vana sõber ja naaber, kes suri 1995. aastal.

Kuni 2000. aastani ei kirjutanud Juri Vella enam üldse neenetsi keeles. Kui ma aga 1999-2000. aastal tema laagris elasin,  äratas minu huvi tema keele vastu temaski uue huvi. Ta nägi võimalust ärgitada inimesi teadvustama, et see keel on olemas ja on väärtuslik, ja ta hakkas kirjutama tulevikule mõeldes. Mitte just luulet – või kui siis väga marginaalset proosaluulet. Peamine teos, mida ta neenetsi keeles kirjutama hakkas, on väga iseloomulik tema mõtteviisile. Ta hakkas koostama Agani jõgikonna topograafilist nimestikku, kusjuures iga kohanime juurde käib seletus ning kui nimi on neenetsikeelne on ka seletus neenetsikeelne, kui nimi on handikeelne, siis on ka selle juurde käiv seletus handikeelne. Sama kehtib venekeelsete nimede puhul. Seega tekib kolmekeelne tekst – neenetsi, handi ja vene keeles. Tõlkeid Juri Vella ei paku – kes on huvitatud, õppigu keel ära! Raamatul on kunagi ehk praktiline väärtus – see on mõeldud dokumendiks järeltulijatele – kui nad peaksid kunagi hakkama oma maad tagasi nõudma, siis on neil tõestusmaterjal selle kohta, et kunagi on neid kohti asustanud põlisrahvaid ja et siin on jahil käinud see või teine klann.

Tulevikule. Ta tahab, et ta rahvas või õigemini ta rahvad – handi naisega abielus olles ei suhtu ta handi ja neenetsi kogukonda teineteisest eraldiseisvate üksustena – ei kaoks maakeralt jäljetult, et nende järeltulijatel oleks võimalik taastada täisväärtuslik kultuur, kui nad seda soovivad. Ta näeb oma ülesannet selles, et loob teistele võimalusi. Näiteks luues metsa oma laagripaika kooli tahab ta, et ta lastelastel oleks võimalused, millest ta ise puudust tundis ja mis ta enda tütardel täiesti puudusid: õppida ametliku kooliprogrammi järgi ja samas näha aknast põhjapõtru ja omandada kõik vajalikud teadmised, et metsas ellu jääda. Oluline on valiku võimalus. Ainult tuleviku nimel elamine pole kindlasti mugav. Seda eriti Juri lähedastele, kel ei pruugi vastupidiselt Jurile olla visiooni. Viimane kehtib osaliselt ka Juri enda puhul – ta ei tea alati, kas saavutab oma eesmärgi või mitte. Juri elab teise ajaarvestusega, kus homme pole mitte päev, mis järgneb tänasele, vaid pigem ajajärk, mille kohta on meil võimatu midagi aimata. Välja arvatud see, et inimesed, kes peavad siis valikuid tegema, peaksid saama selleks ka võimalusi, millest pime, ainult käesolevale hetkele keskendunud tegevus võib neid ilma jätta.

Niisiis pole luule ainus valdkond, kus Juri Vella on aktiivne. Ehk on see isegi valdkond, milles ta on kõige vähem aktiivne. Ta kirjutab siis, kui tuleb inspiratsioon. Ükskõik kus ja ükskõik millal. Armastusluuletused võivad tulla igava koosoleku ajal. Romantilisel kuupaistel võib  ta kirjutada hoopis naftast ja valust… Juri Vella kirjutab vene keeles. Samas ei saa keegi väita, et ta on vene luuletaja. Ta kannab oma kultuuri endaga kaasas. Tema kultuur on sügavam kui keele tasand, mille kaudu see avaldub. Erinevalt paljudest tema kolleegidest, kes väljendavad oma kirjanduslikus tegevuses valu, mis tekitab eemaldumist, võõrandumist oma juurtest, lõhestumist kahe maailma vahel, on Juri ja tema luule sisimas terviklikud. Teda haarab valu küll hävitustöö pärast, mis on tema kodumaad laastanud, aga ta valdab mõlema maailma koode, kus ta elama peab. Ehk selle pärast on tal igasugust luulet – mängulist, argipäevast, ökoloogilist, mütoloogilist, poliitilist ja armastusluulet ka. Käesolev kogumik võimaldab eesti lugejal teha pisut põhjalikumat tutvust Juri Vella  loominguga.

Varem on tema luuletusi eesti keeles ilmunud kogumikus „Suvepäev“. Tema luuletusi on ilmunud tõlgetena ka prantsuse, ungari, soome jt. keeles. Samuti on eesti etnoloog Liivo Niglas teinud temast suurepärase dokumentaalfilmi „Juri Vella maailm“.

Eva Vingiano de Pina Martins
Tartu, 23 detsember 2008