Üksikisiku katse seista vastu domineerivale maailmavaatele: Juri Vella sünkretistlik elukäsitlus

Minu ettekande teemaks on arktiliste põlisrahvaste vastupanu koloniaalsurvele “rohujuure” tasandil, täpsemalt – üksikisiku võimalused kasutada meedia tähelepanu koloniaalvõimude tegevuse mõjutamiseks. Juttu tuleb Juri Vellast, kes on aastaid võidelnud Lääne-Siberi põliselanike õiguse eest jätkata traditsioonilist eluviisi selles Venemaa olulisemas naftapiirkonnas. Koheselt peab rõhutama, et Juri Vella ei ole väga tavaline inimene. Ta on üks neist vähestest Siberi põliselanikest, kes on küllaltki tuntud nii Venemaal kui ka väljaspool selle piire: piisab vaid lüüa tema nimi mõnda interneti otsingumootorisse ning tulemuseks on pilt võimude poolt taga kiusatud põlisrahvaste õiguste eest võitlejast, kellel on toetajaid paljudes erinevates riikides. Jääb mulje justkui oleks tegemist aktiivse, laialdasi sidemeid ja suurt mõjujõudu omava poliitikuga, kes veedab suurema osa ajast pikette korraldades, tuliseid poliitkõnesid esitades ja naftafirmadega kohtulahinguid pidades.

Tegelikkuses on aga Juri Vella igapäevaelu ja suhtumine poliitilisse tegevusse paljuski teistsugune. Juri elab tavalist põhjapõdrakasvataja ja küti elu. Ta on metsa ja tundralagendikele ehitatud mitu laagrikompleksi, mida kasutab vastavalt aastaaegadest tulenevatele tööülesannetele. Enamus tema energiast ja ajast kulub põtrade eest hoolitsemisele, jahipidamisele ja kalapüügile ning oma naise ja lastelastega suhtlemisele. Vaid harva väljub ta enda ehitatud maailmast, et sõita Varjogani külla pensioni järele või teha sisseoste lähedalasuvates naftaasulates. Mõned korrad aastas reisib ta kaugemale, et osaleda mõnel põlisrahvaid puudutaval kirjandus- või poliitüritusel, haruharva saab ta endale lubada sõitu välisriiki. Ja seda mitte niivõrd majanduslikel põhjustel – konverentsidel esinemisega kaasneb enamasti sõidu- ja elamiskulude katmine korraldajate poolt , eelkõige on takistuseks põhjapõdrakasvatusega seotud töökohustused.

Esmapilgul tundub, et Juri Vella igapäevaelu ja tema poliitiline tegevus on justkui vastuolus – pidevalt põhjapõtrade juures viibimist nõudev eluviis jätab vähe ruumi aktiivseks  poliitiliseks võitluseks. Juri Vella enda jaoks siin vastuolu puudub, või pigem erineb tema arusaam vastupanust koloniaalvõimude tegevusele tavapärasest lähenemisest poliitika tegemisele. Juri Vella, kes oli poisikesest peale elanud Varjogani külas ning omandanud Moskvas kõrghariduse, üritas mõnda aega kasutada ametlikke struktuure oma poliitilise eesmärkide saavutamiseks: ta oli 1980 a. alguses Novoaganski külanõukogu esimees, perestroika tulekul asus looma kohalikke põliselanikke koondavat majandusühendust. Kuid 1990 a. ostis ta 10 põhjapõtra ning läks koos naisega elama metsa oma esivanemate territooriumile ning sellest ajast saati ametlikust poliitikast eemale hoidnud. Samas pole ta loobunud piirkonna põliselanike huvide kaitsmisest, ta rakendab lihtsalt teistsuguseid poliitilise võitluse vahendeid: selle asemel, et üritada olla oma rahva ametlik esindaja, näiteks kohaliku duuma saadikuna, mis tänase Venemaa kontekstis tähendab pidevat kompromisside tegemist piirkonnas tegutsevate naftafirmadega, kasutab Juri Vella mitmeid “rohujuure tasandi” võimalusi oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Üheks Juri Vella poliitilise aktina võib käsitleda tema elama asumist metsa: ta näitas traditsioonilisest eluviisist võõrdunud rahvuskaaslastele, et metsas on võimalik põhjapõtru kasvatades täisväärtuslikku elu nautida. Poliitiliseks võib pidada ka Juri Vella otsust rajada oma talvelaagrisse algkool, kus naabruskonna lapsed saavad omandada haridust loomulikust keskkonnast lahkumata. Selle sammuga seadis ta kahtluse alla internaatkoolide hädavajalikkuse.

Lisaks isikliku eeskuju näitamisele kasutab Juri Vella vajadusel tavalisi poliitilise meelsuse avaldamise viise, nagu avalik konfrontatsioon võimudega pikettide või teiste demonstratiivsete väljaastumiste korraldamise näol. Samas annab ta neile alati mingi omapärase, meedia tähelepanu köitva vormi, mis on selgelt seotud põlisrahvaste traditsioonilise maailmapildiga.

Näiteks 1999 a. aprillis püstitas Juri koos kolme tema naabruses elava perega Hantõ-Mansiiskis asuva kohaliku omavalitsuse hoone ette püstkoja, et tõmmata ringkonna pealinna elanike ja meedia tähelepanu aktsioonile, millega protesteeriti Võintoiskoje ja Lõuna-Võintoiskoje naftamaardla oksjonite korraldamise vastu. Juba talvel oli Juri ajalehe veergudel kutsunud kohalikku administratsiooni loobuma oksjonist, mille tulemusena häviksid põhjapõtrade karjamaad ning sattuks ohtu tulevaste põlvede heaolu. Vaatamata mitmete rahvusvaheliste inimõigus – ja keskkonnaorganisatsioonide toetusele jätkas kohalik võim oma plaani teostamist. Juri Vella ehitas seepeale piirkonnavalitsuse ette neenetsite ja hantide traditsioonilise elamu –püstkoja, ning kutsus sündmust kajastama tulnud telekanalite vahendusel kohaliku naftakomitee juhi sinna läbirääkimisi pidama. Kuigi tänapäeval elavad enamus piirkonna hante ja metsaneenetseid palktaredes, on  püstkoda, sarnaselt põhjapõdraga, sealsete põliselanike ning ka uustulnukate jaoks tugeva sümbolväärtusega: nii ühed kui teised seostavad püstkojaga traditsioonilist looduslähedast eluviisi, mis selgelt vastandub kolonistide poolsele looduse tööstuslikule ekspluateerimisele. Selge ja mõjusalt esitatud sõnum on aga parim viis tagada meedia tähelepanu, see on  parim viis vältida probleemi mahavaikimist.

Juri Vella muutis oma poliitilise sõnumi veelgi tõhusamaks andes sellele rituaalse sisu: kohalikel põliselanikel on komme teatud situatsioonides jätta inimese surma korral laip püstkotta – keerates püstkoja sissepääsuava “tumedale poolele” ehk lääne suunas muudetakse eluase hauakambriks. Juri Vella kasutas selle traditsioonilise rituaali ära protestiaktsiooni huvides: administratsioonihoone ees seisvas püstkotta paigutati nukk, mis kehastas Administratsiooni ennast ning koja seinale kirjutati: “Ettevaatust! Kojas on haige mees. Ärge karjuge!”, nukule oli aga kinnitatud kiri tekstiga “Esialgne diagnoos – naftakatk? Lõplik diagnoos – …”  Lõpliku diagnoosi pidi määrama kohalik võim. Juri Vella selgituste kohaselt olid protestijad nõus lugema Administratsiooni paranenuks ja püstkoja ära viima vaid juhul, kui võimuorganid jätavad neile alles nende maa. Kui seda ei juhtu, siis keeratakse koda tumedale poolele ja jäetakse väljakule seisma, andes sellega mõista, et põliselanike jaoks nakatus Administratsioon kohutavasse haigusesse ning suri ära. Protestiaktsiooni tulemusena lükati naftamaardlate oksjonid mõneks ajaks edasi (vt. Novikova) .

Teine rahvusvahelisse meediasse jõudnud Juri Vella eestvedamisel korraldatud poliitiline aktsioon on samuti otseselt seotud põliselanike traditsiooniliste uskumustega. 19. aprillil 1996 toimus Num-to järve saarel rituaal, mille käigus tundra ja metsaalade neenetsid ning handid ohverdasid taevastele jumalatele kolm põhjapõtra. Ohverdusriituse üheks eesmärgiks oli  takistada püha Num-to järve lähedal asuva naftamaardla kasutuselevõttu. Sündmust oli kajastama tulnud kohaliku telekanali võttegrupp – st rituaal, mis tavaolukorras on võõrastele, eriti nende fotoaparaatidele ja videokaameratele suletud, muudeti poliitistel kaalutlustel meediale ligipääsetavaks. Juri Vella kasutas televisiooni ja teiste “pealtvaatajate” kohalolu ära, et avalikult teada anda oma otsusest kinkida Venemaa presidendile emane põhjapõder, kes jääb seniks tema karja elama, kuni president otsustab looma ära viia. Presidendile kuuluvad ka kõik selle põdralehma järglased – hea õnne korral võis presidendil mõne aasta pärast olla terve kari põhjapõtru. Loom ei kuulu mitte konkreetsele inimesele (võimul oli Boris Jeltsin) vaid Venemaa presidendi institutsiooni kandjale -juunikuus olid tulemas uued presidendi valimised, ning  juhul kui president põtra ennem ära ei vii, pidi see minema valimised võitnud kanditaadile. Kuid nagu kõik põhjapõdrad võis ka presidendi põder hukkuda: “ta võib hukkuda õnnetuse läbi, või naftamaardla lähedal illegaalse küti käe läbi.  […] Samuti on veel üks võimalus tema suremiseks: nimelt juhul, kui karjamaad on millegi või kellegi poolt hävitatud, ja põhjapõdral pole midagi süüa” (Leete 1999:23).

Sarnaselt püstkoja aktsiooniga, kasutab Juri Vella ka siin traditsioonilist rituaali poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Metsaneenetsitel on komme pühendada või “kinkida” inimestele, tavaliselt sugulastele ja sõpradele, põhjapõtru. Loomad elavad kinkija karjas edasi ning nende käekäigu järgi saab otsustada kuidas nende “omanikel” elus läheb. Kui põdral läheb kõik hästi – vasikad sünnivad tugevate ja tervetena ning neid ei kimbuta hundid ja haigused – siis on ka temaga seotud inimesel elu korras. Kui aga põhjapõtra tabab üks õnnetus teise järel või hukkub loom sootuks, siis teeb tema “omanik” elus midagi väga valesti. Juri Vella idee kinkida Venemaa presidendile põhjapõder muudab presidendi omanikuks, kes peaks olema huvitatud oma karja heast käekäigust, mitte aga karjamaade hävitamisest nafta saamise eesmärgil. Samuti pole looduskeskkonna reostumine ohtlik mitte ainult presidendi põdrale, vaid ka presidendile endale. Ja loomulikult  annab põliselanike uskumuste otsene seostamine presidendi institutsiooniga väga efektse mooduse meedia tähelepanu köitmiseks naftaküsimuse tõstatamisel.

Tegemist pole Juri Vella ühekordse meediatrikiga. Tänu presidendi põdra viibimisele tema karjas, on Juri Vellal võimalus jälgida looma saatust ja teha sellest järeldused presidendi edukuse kohta, ning seda infot vajaduse korral meediaga suheldes kasutada.  Filmisin 2001 a. kevadel Juri Vellat põhjapõtrade poegimise ajal. Mul piisas vaid mainida presidendi põhjapõtra ja kaamera lindistama lülitada, ning tulemuseks oli selgelt struktureeritud jutt sellest, kuidas presidendi põhjapõdra saatus on olnud traagiline: esimene emasloom kadus jäljetult koos vasikaga, alles jäi vaid üks noor ja nõrk vasikas, kes suutis imekombel suureks kasvada ning nüüd peaks iga hetk sünnitama oma esimese järglase. Olin filmikaameraga valmis ka siis, kui Juri tuli tagasi kontrollretkelt poegivate põtrade juurest. Tal oli narta peal vasika laip ning nähes, et kaamera on käima lülitatud, tõstis ta selle üles ja teatas, et see on presidendi põdra külma kätte surnud vasikas,  lisades, et tema Putini asemel mõtleks oma tegude üle järele.

Selline traditsioonilisest maailmapildist pärit kontseptsioonide rakendamine kaasaegse  poliitikategemise vankri ette, ei tähenda seda, et Juri Vella on muutnud osa oma traditsioonilisest kultuurist mingiks poliitiliseks tsirkuseks. Pigem annab see tunnistust sellest, et sarnaselt teiste Venemaa põliselanikega on Juri Vella sunnitud elama pidevalt kahes maailmas: traditsioonilises ja kolonialismi poolt peale surutud “moodsas” maailmas. Viimase eest pole kellelgi pääsu – internaatkool, kohustuslik armeeteenistus ning karjamaadele kerkivad puurtornid on tänases Lääne-Siberis reaalsus.

Kuid erinevalt paljudest teistest põliselanikest on Juri Vella suutnud need kaks maailma enam-vähem integreerida terviklikuks ning omapäraseks elu- ja mõttekeskkonnaks. Juri Vella maailm sisaldab endas nii traditsioonilisi elatusviise, nagu põhjapõdrakasvatus, jahilkäik ning kalapüük kui ka moodsa tehnoloogia kasutamist (elektriahi, sülearvuti, suur videokogu); samuti sisaldab see nii metsaneenetsi jumalaid kui ka vene kirjanduse klassikat ning Bachi muusikat. Nagu Siberi põliselanikele kombeks, ei sea ka Juri Vella erinevate elusfääride vahele selgeid piire – tema mõtlemises ja igapäevaelus on põhjapõdrakasvatus, poliitika ja animismil põhinev religioon üks tervik, mille eesmärgiks on tagada inimesele võimalus elada täisväärtuslikku elu.

Kasutatud kirjandus

Leete, A. 1999. Ethnopolitical Comments about the Sacrificial Ceremony at Lake Num-To. – Artic Studies 2. Pro Ethnologia 7. Publications of Estonian National Museum. Tartu, 21 -26.

Novikova, N.I. Indigenous Rights and Human Rights. http://www.abdn.ac.uk/chags9/1novikova.htm (viimati külastatud 19.11.2004)