Kus on neenetsi kodu?

Juri Vellat teati Eestimaal juba ammu. Ka lugupeetud kirjanikuhärra tundrasse pagemine oli teada fakt, millele meie ugri-mugri seltskond oskas omistada väärilise tähenduse. Kiites Liivo Niglast “Juri Vella maailma” loomise eest saab talle ja teistele eesti kineastidele ette heita hilinemist. Miks alles nüüd? Kui Vellast on dokfilme teinud juba  nii paljud ja mees on ise saanud meediastaariks, kasutades oma eesmärkide nimel seda uut meediavõimu ära.

Eesti on minetanud oma positsioonid Volgamaa ja Lääne-Siberi vennasrahvaste käsitlemises. Nüüd, kui tuleb mööda neid maid välismaalase passiga käia, on soomlased ilmselgelt tublimad. Markku Lehmuskallio kaks viimast täispikka filmi jätavad samal ainesel siinloodu varju.

Niglast näib sügav antropoloogiline aines huvitavat ja film on oma võtete ja eesmärkide poolest aus. Millest kasvab loomulikul viisil välja napilt pealetük-kiv, kuid veenev atraktiivsus.

Hinnangutes on tasakaalu. Vella elu pole ülearu dramatiseeritud – rahvuskultuuri väljasuremises on draamat isegi ülearu. Film ongi kiretu vaatlus: kuidas sujub püüe säilitada ennast metsaneenetsina.

Filmi ülesehitusel on ajalised piirid. Tegu on suhteliselt lühikese ajaga, mil filmi autor oma kangelast kõrvalt kaameraga piidles. Sellist käiku ette heita oleks vale. Küll aga tuleb filmile ette heita vähest seletavat infokogust. Pole viitsitud isegi ära seletada, kus pärapõrgus see Juri Vella maailm asub. Rääkimata asjaolust, et lisaks Vellale ja naftapuuraugutöölistele (mõnel on vist jah selline rahvus) on Vella maailma mängus teisigi rahvusi. Isegi suurkujusid, film mainib hantide rahvakirjanikku Aipinit.

Kuidas see seletav teave sulatada filmi nii, et ta Vella intiimset tundrapilti ei lõhuks ja kas see on üldse võimalik, on raske öelda. Kuid just see seletav info teeks filmi oluliseks meie ühiskonnas – ellujäämisõpetuseks demokraatiasoo piiril ekslevatele eestlastele.