Looming 11/1999, lk. 1694-1697
Vene keelest AARE PILV
Tõlgitud raamatust „Белые крики. Книга о вечном”. Surgut, 1996
METSAVALUD
KOLMAS VALU
„— Tead sa, mu poeg võttis linnas vene naise.
— Mis siis sellest on? Minu väimees on hoholl.
— Ega minagi vastu ole. Ainult et võttis teine naise juba kümme aastat tagasi, aga
miniat pole ma veel näinud, lapselastest rääkimata…”
(Kahe põdrakasvataja vestlusest)
Loomarajad kasvavad kinni
— metsloomad lahkuvad.
Kuid need, kes ei saanud minna,
on tapetud.
Mu mets on igavaks jäänud sügisel.
Ja kevadel on mu järvedel
vaikus —
pole lindude lärmi.
Inimesed jäävad vanaks —
nende keel ei laula laule.
Mitte et ei tahaks,
aga sõnad on ununud.
Ja nende pojad ei armasta laulda —
neile meeldib kuulata
meeletuid, metsikuid laule,
kus sõnad on arusaamatud.
Oma maal
kuulen harvemini kodust keelt.
Kodujõe kohal
iga päev metalli kolin…
Ja tahaks uskuda:
ehk ainult loomarajad
kasvavad rohtu ja samblasse.
Kas võivad jääda alles
metsa ja tundrasse
koduhõimu saanijäljed?
NELJAS VALU
Kus on rada,
millel rändas mu sugu?
Kus on paigad,
mis toitsid neid metsloomadega?
Kus on jõgi,
millest joodeti lapsi?
Mis on saanud nende taevast,
mille poole vaadati ka muidu kui palves
Rada hoiti,
puhastati okstest
ja lastel keelati
kirveteraga haavu lüüa.
Kui mindi pällu puude järele,
hoiduti rohtu tallamast
ja põdrasamblale kahju tegemast.
Ja raiutud puu eest
paluti kaua andeks Paluvanalt.
Jõega peeti nõu
nagu vana targaga.
Taevast austati
ega torgatud temasse sõrmi.
Rõõmustati selle ilma üle,
mille tõi Tuul…
Kus on see maa,
mida mööda mu taat
ajas talvitama põtrade kolhoosikarja?
Kus on see maa,
mis taadi südames elu õhutas,
kui ta poolkoolnuna haavadest,
karu küüntest kistuna, lamas maas
ja valget kuud, valget päikest
palus?
Kus on see maa?… Kus on see jõgi,
mida mööda mu isa
lahkus lootsikus
sõjajärgsel nälja-aastal,
mil kõik püütud kalad anti riigile,
ja naasis õhtuks õnnelikuna
uskumatu saagiga välilaagrisse?
Sel ööl
keedeti iga pere kateldes
partide, neppide ja kajakate mune.
Kajakad kisasid välilaagri kohal.
Sellest kisast
ehk olen minagi eostatud?
Kus on see jõgi?…
Maa on ära võetud
ja heidetud lõhki kiskuda
su terasroomikute alla.
Ja näljane ekskavaator
imeb raevukal loginal
juba ta sisikonda.
Jõge pole ära joodud,
vaid naftaga üle valatud,
jõge pole ära kuivatatud,
vaid teda pumbatakse tühjaks,
ikka üks harujõgi tunnis,
iga päev
nüüd juba sada kuud naftakihtide alla.
Kui palju on temasse veel vett jäänud? Kas jätkub selleks ainsaks
elusõõmuks mu lapselapsele?…
KUUES VALU
Naaberlaagris elab viimane muinasjutuvestja. Olen mitu korda tahtnud teda kuulata, mõttes temaga juba vestelnud, kuid iga kord leidsin suguvenna sügavas joomahoos. Kord on praam poodi just toonud odekolonni, kord on puurijad maastikuautoga tulnud oma lubatud karusnahkade järele, kord maandub helikopter, et saada kala uhhaaks.
Laula mulle laulu, Lanei!
Laula, kuni laulda saab.
Ehk kajab laul vastu lastelaste hinges?
Kui me lapsed haaravad viisist kinni,
sekeldustes ja rutus
tundeid ei raiska.
Laula mulle laulu, Lanei!
Laula, kuni laulda saab!
Ehk kohtumisel ütled: „Anj-torovo!
Kas on teie välilaagris kõik elus ja terved?
Kes on elus — kas saab laulda?
Kes kala püüab — kas näkkab?
Kes on abielus — kas on armastust?
Ja kes on lõbus — kas on õnnelik?
Kas mitte puskarit juues?
Või odekolonni?
Või kakeldes sõbraga,
või lihase vennaga?…”
Laula mulle laulu, Lanei!
Laula, kuni laulda saab!
Räägin sõbrale ära tõe
ilma salgamata.
Kõik, mis mu hinges valutab:
„Elus oleme ju küll,
kuid miskipärast
naised pohmellis ei sünnita lapsi
sünnitavad joodikuid,
sünnitavad narkomaane
närakaid
kes on valmis
võimelised
kõigeks…
Laula mulle laulu, Lanei! Laula, kuni laulda saab…”
Vene keelest AARE PILV
Tõlgitud raamatust „Белые крики. Книга о вечном”. Surgut, 1996