Neenetsi kirjanik sõdib kirvega Lukoili vastuPeeter Sauter
Peeter Sauter
Eesti Ekspress 23. november 2000
Neenetsi kirjanik ja põdrakasvataja Vella peab juba aastaid isiklikku sõda Lukoili vastu. Sestpeale, kui ta kodukandis Handi-Mansi ringkonnas leiti naftat. Viimane lahing – kirvega relvastatud Juri Vella Lukoili autoekskavaatori ja helikopteri vastu – toimus sel sügisel ja lõppes Vella võiduga.
Vella on koloriitne kuju. Istub Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuses, rüüpab juba mitmendat tassi tshaikuud ja maalib rahvakunstniku andekusega dramaatilisi pilte neenetsite ja hantide elust Prantsusmaa suurusel maalapil Uuralite ääres, mille õnn ja õnnetus on nafta.
Vella vaatenurga läbi on tegemist selge õnnetuse ja hävinguga. Lukoili mehed on justkui kuningad. Puurivad naftat, kus soovivad, ja ei kooskõlasta kohalikega. Ehitavad (muuhulgas eesti ehitajaid palgates) luksuslikke maju Kogalõmi linna. Kütivad ja kalastavad, kus ja kuidas tahavad, ja reostavad habrast tundrat suurima südamerahuga.
Paljud kohalikud aga on vastu võtnud korteri asulas, naudivad tsentraalset kütet, millel naftast iial puudu ei tule, ja ei oska teha muud, kui joovad vahetpidamata viina. Neile ei ole tööd. Ja ega nad isegi nii väga tööd otsi.
Vella arutlused, kuidas kodust handi-mansi kanti kaitsta, on minu meelest segu suurest aasialikust kavalusest ja naiivsusest. Ühest küljest on ta hästi avatud ja räägib kõik ära, samas tunned sa, kui hästi on ta oma naiivdiplomaatilised rehkendused läbi kaalunud, ja jääb tunne, et tal on veel üht-teist varuks, mida ta välja ei räägi. Selge on see, et Vella rinnaga pealeminek Lukoili vastu on toiminud. Magnaat Lukoil peab arvestama poeet Vellaga.
Üks Vella nippidest oli kinkida vene presidendile põder.
“Miks me kinkisime presidendile põdra? Sellepärast, et kui presidendil on side minu maaga – ja tema põder, kes minu juures kasvab, on selline side -, võibolla tuleb talle siis vahel meelde, et ah, mul on ju seal üks põder! Ei tea, kuidas tal läheb?
Aga kui president veel kohale sõidaks ja põdra kõrval seisaks ja teda puudutaks, siis jääks tema pähe ja hinge mingisugune jälg. Mingi suhe loomadesse, lastesse.
Ta võiks oma lastele ja lastelastele juhtumisi rääkida: “Aga teate, minul on üks põder! Aga teil ei ole.” Ja siis võiks laps kah hakata põtra tahtma. Ja küsib: “Isake, me ei ole ju vaesed. Ostame õige mulle ka ühe põdra!”
Näiteks – minu juures kasvab üks põder, kelle ostsid saksa üliõpilased, kui nad meie juures külas olid. Ja nüüd hoiavad üliõpilased meiega sidet ja tunnevad huvi oma põdra käekäigu vastu.”
Vella juures elav Vene presidendi põder on elukas, kes läheb ühelt presidendilt üle teisele. Vella kinkis ta Jeltsinile, aga Jeltsin ei tulnud põdrale järele või ei lasknud lihtsalt lihaks teha, kuigi oleks võinud. Ja nüüd on põder Putini oma. Vella kirjutab Putini põdrast ajakirjanduses ja teatab ka Putinile endale. Ja uskuge või mitte – see on tõhus relv võitluses Lukoiliga.
Asi hakkab mulle voodoo‘na tunduma ja ma tunnen, et ma ei tea, kas ma tahaks, et mõni neenets kingiks mulle põdra ja osa mu hingest asuks kuskil teisel maal – sest just nii on lood, kui sulle on kingitud põder: “Inimene võib tegeleda millega tahes, aga tal on kogu aeg sees teadmine, et osa temast on meie juures.”
Vellast on tunda, et ta usub, mida ta räägib. Samas, mine võta kinni, kui palju ta on ratsionaalselt diplomaatiline ja kui palju shamanistlik. Sest – nagu Vella ise paljutähenduslikult ütleb – ükski õige shamaan ei nimeta ennast shamaaniks. Need, kes nimetavad, on sharlatanid. Ja Vella muidugi ise ei ütle, et ta võiks shamaan olla. Asi jääb paljutähenduslikult õhku rippuma.
Vella jätkab oma põdraplaani: “Kui asi läheb ajakirjandusse välismaal sisse ja president on näiteks välismaal külas, võib ajakirjanik talt küsida: “Aga kuidas teie põder elab, härra president?” Ja president jääb mõtlema. Mõtleb meie üle.
Ma olen nüüd suvi otsa oma peas presidendile kirja kirjutanud – ikka sellestsamast põdrast. Aga pärast intsidenti kraanaga töötas mul aju öö otsa kibekiiresti ja kiri tuli nii selgelt pähe.
Sest mis ma ikka meie kubernerile kirjutan, kellele ma olen juba kümneid kirju saatnud. Need ei muuda mitte midagi. Läksin hommikul Varjagini postkontorisse ja saatsin kiirtelegrammi: Kremlisse, Vladimir Vladimirovitshile. Prokurör telegrammist veel ei teadnud. Ja helistas Vellale. Helikopter tuleb kohale sind kinni võtma. Selle vastu leidis Vella rohtu haiglast. Ta võttis sinise lehe.
Vella rahvusvahelised sõbrad leidsid võimaluse, et presidenditelegramm publitseerida Zhivaja Arktikas, Literaturnaja Rossijas ja maal, mis oma suuruselt on võrdne Handi-Mansi ringkonnaga – Prantsusmaal.
Tundub hämmastav, aga neenetsi põdrakasvataja viimane lahing osutus edukaks. Asi ei ole kohtuni jõudnud, ent on tunda, et Lukoil tahab loo maha vaikida.
Vella räägib ühe loo. “On meil seal üks kirjanik Jeremei Aipin. (Hiljem saan teada, et Vella ja Aipin on omakandi kuulsaimad kirjamehed.)
No vot, kaks aastat tagasi oli tal juubel. Ja ma kinkisin talle põdravasika. Talle tegid kingitusi naftamehed ja kuberner ja kõik. Tal oli hea meel. Siis pool aastat hiljem solvus ta mu peale.
Ta oli purjus ja ma ütlesin, et handi liidril ei sobi ennast avalikus kohas purjuspäi näidata. Tee oma korteris mis tahad, aga niimoodi avalikul koosolekul sa ju häbistad meid! Ta polnud oma põdravasikat mu juurest veel ära viinud, aga kavatses viia. Ja nüüd ütles ta: “Kõik. Mina keeldun sult kinki vastu võtmast!”
Eks purjus inimene on, nagu ta on. Aga lõpuks saab kaineks. Ja oma sõnu mäletab. Sellest on poolteist aastat, aga ta tunneb ennast ebamugavalt, peidab silmi. Ta on kaotanud tasakaalu, psühholoogiliselt. Kõik vajub tal käte vahel laiali. Mina ei tee väljagi, ma tean, et alkohol on ta nõrkus ja haigus.”
Vaat nii läks sott kahe omakandi kuulsa kirjaniku, neenetsi ja handi vahel.
Vella jätkab: “Ja alguses oli Aipini põder tore ja terve, julge loom. Tuli juurde, pani nina pihku. Pärast Aipini keeldumist läksid põdra silmad vesiseks. Silmade alla tulid kollased laigud. Põder jäi kõhnaks. Ja eelmisel kevadel, kui viisin ta karjamaale, vajus põder muru peal kokku ja oligi surnud. Ma teatasin Aipinile: “Su põder suri maha.” Aipin ei teinud väljagi.”
Vella rüüpab mõtlikult jahtunud teed. Ta tuli täna hommikul bussiga Tartust koos prantslannast filoloogi Evaga, kes on pikalt Vella juures peatunud ja keelt kogunud. Bussijaamast läksid nad Keskturule ja ostsisid pool lõhet. See oli nende söömaeg.
“Aga ära sa arva,” räägib Eva, “Vella on kohapeal ikka tähtis tegelane. Läksime omavalitsusse, kuberner tuli, pistis käe pihku. Vella küsis seal asjameestelt umbes kolmekümnetuhandest summat, et Eestisse sõita. Koos naisega, eks ole. Teaduslikel eesmärkidel. Järgmine päev oli raha käes.”
Nõukogude ajal viisid naftatöötlejad Vella Kanadasse. Juba siis oli neil temaga tüli. Kanadas aga on valitsusel programmid, kuidas naftatöötlejate ja kohalike indiaanlaste vahelisi suhteid siluda. Seda käiski Vella seal õppimas.
Keset Toronto linna viskas õnge jõkke ja tõmbas purika kala välja. Astus õnnelikult hotelli poole, kala kaenlas. Inimesed vaatasid kuidagi imelikult. Ja Vella sai aru, et tema peale vaadatakse viltu. Järgmine päev ei tahtnud seda kala süüa ega ka liha poest osta.
Kui Vella kohaliku indiaanipealikuga kokku sai, katsus see ta mütsi: “Kas see on päris nahast?”
“Päris.”
“Aga jakk. Ja saapad?”
“Kõik on päris nahast.”
Ja indiaanipealik hakkas nutma. Ta ise kandis oma rahvariiete kunstnahkset imitatsiooni.
Vella laulis talle neenetsi laule. Indiaanipealik aga ei osanud enam oma rahvalaule.
Vella võttiski õppust. Ta oli eluotsa olnud külapoiss. Ja paljud neenetsid ja handid soendavad ennast külades keskküttega korterites siiani ega oska muud teha peale joomise. Aga Vella on olnud aastaid jahimees. Nüüd paari aasta eest võttis endale põdrad ja elab koos 13-liikmelise suurperega tundraonnides.
Sellisest eluviisist neenetsi külatüdrukud eriti lugu ei pea. Sest suurem osa kodutöid, näiteks puulõhkumine, on selles keskkonnas naiste õlul. Mehed käivad jahil ja püüavad kala.
“Kui Vella naine oleks abielludes teadnud,” poetab prantslannast filoloog Eva, “et tal tuleb koos Vellaga tundrasse minna. Vaevalt, et oleks abiellunud.”
Fotod: Eva Toulouze ja Kaur Mägi