Põhjapõdra hääl
Andres Heinapuu
„BRIGAAD“. Režissöör ja operaator Liivo Niglas, helimontaaž: Mart Otsa, montaaž: Marju Juhkum, produtsendid Liivo Niglas ja Reet Sokmann. Video Betacam SP, 57 min, värviline. © Liivo Niglas ja F-Seitse OÜ, 2000.
„JURI VELLA MAAILM“. Autor: Liivo Niglas, montaaž: Marju Juhkum, helimontaaž: Mart Otsa, produtsendid Liivo Niglas ja Reet Sokmann. Video Betacam SP, 58 min, värviline. © mp doc ja F-Seitse OÜ, 2003.
http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/089/03augs_k08.htm
Milline üks põhjapõder välja näeb, teab iga eesti laps. Mõni arvab koguni teadvat, et põdra nimi on Rudolf. Kuid kui küsida, mis häält põhjapõder teeb, jääb eesti laps nõutult vakka. Mõnele täiskasvanule, kes malevapõlves saami laulu ära õppis, võib niisuguse küsimuse peale meelde tulla ehk “põdrakellade hääl”. Isegi Kunstiakadeemia tudengid, kellel oli neenetsite juurde uurimisreisile minnes mingi ettekujutus tundralagedusest ja kes olid näinud piltidelt suuri põdrakarju, olid üllatunud, kui kohale jõudes põhjapõdra häält kuulsid. Seda hoolimata asjaolust, et eestlased on teinud mitu filmi Siberi põdrakasvatajarahvaste kurvast saatusest. Ei mäleta, et neis filmides põhjapõdrale sõna oleks antud.
Kuid “Brigaadis” on teisiti: veel enne, kui vaataja midagi näha jõuab, saab ta põdra häält kuulda. Vähe sellest: filmi lõpu poole teeb neenets põdraemale vasika häält, sest viimane ei suvatse ise karjuda. Põhjapõtradele hääleõiguse andmine “Brigaadis” on loomulik, sest tundraneenetsitest kõneleva filmi keskne tegelane peabki olema põhjapõder.
Liivo Niglas on oma teadustöödes pidevalt kõnelnud põhjapõdra kesksest osast neenetsite identiteedis. Tundraneenetsitele on põhjapõder tõepoolest keskne juba seetõttu, et ega neil tegelikult muid elatusvahendeid ei olegi. Kuid põder on oluline ka näiteks hantidele. Peterburi etnoloog Jelena Martõnova on konverentsil “Arktiliste kultuuride identiteet” kõnelnud, et põhjahandid pidavat neenetseid endist tsiviliseeritumaks rahvaks, sest neenetsitel on suuremad põdrakarjad ja põhjapõdrakasvatus paremini arenenud.
Autor on põdrakasvatusbrigaadis kodunenuna jälginud neenetsite elu ja seda vaikselt üles võtnud ning lõpuks materjali filmiks struktureerinud. Päris alguses näeb vaataja lapsi, põtru ja põdralapsi sõbralikult kõrvuti mängimas. See häälestab ta positiivselt ka kõige järgneva suhtes, milles on üpris palju eurooplasele harjumatuid, ent tähtsaid detaile, nagu näiteks väikelapsed nugade ja kirvestega töötamas või mängimas, põhjapõdra vere joomine jne.
Just detailide kaudu saabki tajutavaks see tundraneenetsi ja põhjapõdra eriline suhe, mis erineb eestlase ja tema koduloomade suhtest. Kuigi ei saada hakkama ilma seletusteta, tulevad need neenetsite eneste suust ega tekita seega õppefilmi igavust. Jälle on oluline sissejuhatus: karjused kõnelevad pärast põtrade poegimist, millised on nende ellujäämisvõimalused ja et nende edasine saatus sõltub karjustest vähe.
Igatahes saab kaasamõtlevale vaatajale selgeks, et põhjapõder on rohkem sõltuv loodusest ja loomusest kui meie koduloomad ning seega vabam ja iseseisvam. Teisalt on põhjapõder neenetsile tähtsam ja pühamgi kui eestlasele tema kass või lehm. Meenutatagu kas või põdra tapmist söögiks, mis on sisuliselt ohverdamine. Ning see pole lihtsalt teoreetiline teadmine, vaid vaatajale saab selgeks, k u i d a s neenetsitel nende põhjapõtradega on. Ning edasi mõeldes ka, kuidas põhjapõder neenetsit tsiviliseerib. Ja see on tõesti unikaalne, vähemalt eesti dokumentalistikas.
Siiski pole “Brigaad” kiretu etnoloogiline kirjeldus ega mitte ka pastoraalidüll, kuigi vaataja saab aimu põdrakasvatajate maailma karmist harmooniast. Filmis on ka sellest juttu, et maa ei jaksa toita põdrakasvatussovhoosi suuri karju. See pole pelgalt sovhooside asi. Maa ülekarjatamine on probleem ka Põhjamaade saamide juures.
Filmi pealkiri on “Brigaad” ja sellegi moodustise ebaloomulikkusest saame ääri-veeri aimu, kuigi näeme, et inimesed on suutnud brigaadilise eluviisiga kohaneda. Lõputiitrites on kirjas ühesugused perenimed. Brigaadis töötavad Hudid, Okotettod, Vanuitod… Tähendab, et brigaad koosneb ikkagi peredest. Aga varem rändlesid neenetsid perede kaupa oma põtradega, nüüd peab Sergei Hudi mingile Mentoolile raadio teel teatama, kui palju vasikaid sündis, ning papitükile kirjutades kokku arvama, kui palju inimesed söödud põtrade eest võlgu on. See on seda absurdsem, et sovhoosil ei näi karjuste suhtes erilisi kohustusi olevat: praegu, perestroika-järgsel ajal, on brigaadid täiesti iseenda hoolde jäetud. Isegi posti neile ei tooda. Niglase kirjutistest saab teada, et karjused külastavad sovhoosikeskust kaks korda aastas, saades sealt veidi varustust ja andes põdrad tapamajja. Teisel pool raadiosidet olev teistsugune tsivilisatsioon lisab filmile absurdinüansi.
Kuigi omapead tundrasse saadetud brigaadi elu on raske, on Juri Vella maailm palju karmim. Üks tundraneenetsi põdrakarjus seletab peamise põhjusena, miks ta tundrast ära ei taha, et siin oled ise enda ülemus (raadio ju ülemus olla ei saa). Sama mehe käest saame teada, et lapsi enam vägisi tundrast ära internaatkooli ei viida.
Juri Vella aga peab mobiiltelefoniga ülemustele helistama, et nood talle riigi raha eest taigasse kooliõpetajaid saadaksid. Kui tundraneenetsid imestavad oma rännakul ettejäänud üksikut mahajäetud gaasiluure puurtorni, siis Juri Vella peres kõneldakse, et kõige parem karjamaa olevat seal olnud, kus praegu naftat puuritakse. Vella ise on aga korilasena naftameeste maha jäetud sodi seest terve koolimaja ehitamise jagu naelu korjanud ning arvab, et teise samasuguse maja saaks mahajäänud naeltega veel.
Brigaadis olid ainsad põdravälise tsivilisatsiooni märgid plasttopsikud, plekkahjud ja toosama raadiosaatja, millega ülemustele aru antakse. Vella elu on parem: tal on mitu autot, ta saab mootorsaaniga kiiremini edasi kui tundraneenetsid põdrarakendiga ja võib videost vaadata ennast sakslaste tehtud filmis. Kuid kui tundraneenetsid, ka lapsed, rääkisid enamasti neenetsi keelt, siis Juri Vella räägib ise oma lapselastega vene keeles.
Vahepeal kuluks ära üks olude selgitus. Tundraneenetsid on arvukuselt suuremaid Venemaa põhjarahvaid, keda on kokku ligi 30 000 ja kes asustavad laia tundraala mõlemal pool Uurali mägesid. Metsaneenetsid aga elavad Lääne-Siberi taigas ja nad on tühine vähemus ka põhjarahvaste hulgas, neid on umbes poolteist tuhat. Lisaks on Juri Vella naine Jelena hant.
“Juri Vella maailma” tegemise tehnoloogia näikse olevat sarnane “Brigaadi” omaga: Niglas on vaadanud Vella pere elu kõrvalt ja seda fikseerinud. Kuid objektid on erinevad: kui tundraneenetsid omainimese kaamera ees ei poseeri eriti, siis Juri Vella iga liigutus ka eraelus on meeleavaldus, saati siis kaamera ees. Juri Vella on meediafiguur par excellence: kõik, mis ta teeb, on seotud ta võitlusega oma rahva ellujäämisõiguse eest ja ainus, mille abil ta võidelda saab, on võimalikult suur meediakära. Nii tekibki vahel Vella-filmi vaadates küsimus, kumb on filmi autor, kas Niglas või Vella. Kuid atraktiivne on Vella nagunii ja rumalat juttu ta ei räägi. Ta kõneleb huvitavalt, lustiga ning loomulikult, edevusest hoolimata. Ses suhtes on ta tänuväärne objekt üles võtmiseks. Kuid teisalt – absoluutselt allumatu režissöörile, sest tal on oma asi ajada. Küllap sellepärast polegi Mark Soosaar temast filmi teinud.
Film algab tsivilisatsiooni sõimamisest: pärast seda, kui Juri Vella on virtuoosselt orava lasknud, teatab ta, et on linnast tsivilisatsiooni käest nohu saanud. Siiski on Niglasel õnnestunud olla pereliikmeid filmides sõltumatu portreteeritava tahtest ning siis läheb film huvitavamaks ja probleemsemaks. Näiteks Vella lapselaste ja nende ukrainlasest õpetaja suhteid näidates ilmneb, et õpetaja on naftatootjate, lapselaps aga Vella poolel. Tekib küsimus, kas Juri Vellal on ikka hädasti tarvis ülemustelt õpetajat manguda. Ning taas meenub brigaad, mille liikmete lapsed võivad jääda ilma kohustuslikust ajupesust ning sellega koos ka haridusest.
Filmi lõpp on efektne: hoolimata Juri Vella hirmust ei kukugi operaator Niglas kõrge puu otsast alla, vaid jääb sinna igaveseks, samas kui metsaneenetsite suurkuju maapinnale laskunult aina kaugeneb ja aina väiksemaks muutub.
Ka Vella-filmi läbiv niit on põhjapõder, nimelt Juri Vella karjas olev presidendile kingitud põhjapõder, kelle käekäigu järgi saab otsustada, kas presidendi käitumine on jumalatele meelepärane. Just see teema on paremini mõistetav neile, kes on enne näinud ka “Brigaadi” ja põdra-suhte juba selgeks saanud, mis usutavasti ka metsaneenetsitel on põhimõtteliselt sama. Ütleb ju Vella isegi oma metsa tagasi mineku kohta: “Elan praegu põhjapõtradega,” kuigi tema kari pole ei suuruselt ega majanduslikult tähtsuselt üldse võrreldav tundraneenetsite karjadega.
Üldse tuleks Niglase mõlemat filmi vaadata järjest ning käsitleda diloogiana, sest võrdlusmomente on veel. Kui eraldi pean “Brigaadi” paremaks “Juri Vella maailmast” (mööndes, et viimane võib sellest hoolimata rohkem auhindu saada), siis koos vaadatult tunduvad nad mulle aina enam ühtse tervikuna. Nii tundras kui taigas on Niglast huvitanud enam-vähem samad asjad. Juri Vellast oleks saanud ka teistsuguse filmi, kuid temagi juures keskendus autor lastele ja põtradele, sest mõlemate heaolust sõltub neenetsite tulevik. “Brigaad” annab Vella loole vajalikku taustateadmise, Vella lugu “Brigaadile” aga perspektiivi.
Täiendavat lugemist teema kohta: Art Leete, Liivo Niglas ja Anzori Barkalaja. Põhjapõder arktilises kultuuris. Eesti Rahva Muuseum, Tartu, 2001, 149 lk, 261 ill. Räägitakse nii põhjapõdrast kui ka Juri Vellast.
LIIVO NIGLAS (sünd. 2. novembril 1970 Jõgeval) on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena 1995. aastal. Aastast 1999 etnoloogia magister. Olnud magistriõppes Pariisis Idakeelte ja -kultuuride instituudis ning õppinud 1998 Pariisis Ateliers Varan’is dokumentalistikat. Töötab alates 1996. aastast TÜs etnoloogia õppetoolis lektorina. Filmid: 1998 „Aga kitsed…?“; 2000 „Brigaad“; 2003 „Juri Vella maailma“. Praegu monteerib dokumentaalfilmi jalgrattaretkest Mongooliast Nepaali.