Looming 11/1999 lk. 1698-1705
EVA TOULOUZE
TRAAGILINE JÕUD JA RAHULIK JÕUD
Mõlemad on pärit Lääne-Siberist, Varjogani külast Obi lisajõe Agani kaldal. Mõlemad on sündinud 1948. aastal ja mõlemad tähistasid mullu viiekümnendat juubelit. Mõlemad kirjutavad ja võitlevad oma rahva õiguste eest. Mõlemat peetakse oma rahva häälekandjaks, vaimseks juhiks. Siiski erinevad nad paljuski: üks on hant, teine neenets. Üks kirjutab proosat, teine luulet. Üks on kuulus, teine mitte eriti. Üks elab Moskvas ja oma kodukandi suuremas linnas Nižnevartovskis, teine aga metsataguses laagripaigas. Üks võtab sõna ÜRO-s, teine tegutseb kohapeal. Üks on eelkõige kirjanik, teine aga põhjapõdrakasvataja. Üks armastab vaikust, teine on lõbus lobasuu…
JEREMEI AIPIN JA JURI VELLA — VARJOGANI KIRJANIKUD
Mitu sajandit on Varjogan olnud tavaline asula selles soises taigas, Obi keskjooksul, Obi põhjakalda lisajõgede allikate kandis. Hõre ja lõhnav taiga koosneb siin harvadest okaspuudest, arvututest järvedest ja soodest. Siin oli põtru, karusid, tetri ja metsparte. Siin liikusid põhjapõdrad… Tänapäeval pole Varjogan kuulus oma looduse või kirjanike tõttu, vaid hoopis nafta poolest, mida sealt hiigelsuurtes kogustes avastati ja mida toodab firma Varjogannefteprom. Pole ju Varjogan kaugel imepärasest Samotlori leiukohast, mille naftaga varustatakse niihästi Venemaad kui ka Lääne-Euroopat. Taiga torgiti, puuriti läbi igalt poolt, igas suunas: vertikaalselt, et naftat kätte saada, ja ka horisontaalselt, et ehitada nafta transpordiks vajalikke teid. Teed ehitati nii, et mets nende ümber on välja surnud. Jahiloomad on põgenenud, põhjapõdrad satuvad pidevalt kokku puurtornidega.
Varjoganis ja selle ümbruses elab mitmesuguseid inimesi: lisaks nendele, kes on tulnud siia üksnes nafta pärast, teadmata midagi kohalikust elust-olust, on siin kaua elanud ka venelased, eelkõige aga handid ja neenetsid. Idahantidest põliselanikud on enamasti linnaelust kõrvale jäänud. Neid tuntakse ka kõige vähem ning nende keelt pole eriti palju uuritud. Mõned idahandid tegelevad veel jahinduse ja kalapüügiga ning neil, kes elavad külast väljas laagrites, on ka põhjapõtru. Klannid on veel elujõulised, perekonnanimed kajastavadki klannikuuluvust: Aipinid, Kazamkinid… Varjogani neenetsid on metsaneenetsid: nendel on oma, tundraneenetsi keelest üsnagi erinev keel ning nad kasvatavad põhjapõtru taigaoludes. Metsaneenetsid pole siin kuigi kaua olnud: nende pered jõudsid kohale kolm või neli põlvkonda tagasi. Pole veel unustatud aega, mil neid ei olnud. Ka nemad eristuvad klannide järgi, Aivasedad, Jussid… Vellade saatus oli omapärane: et nad olid Kazõmi kandis osalenud kolmekümnendate aastate mässus, põgenesid nad Agani tuttavate juurde. Linnast käidi seal rahvaloendust tegemas ja kartuses, et Vellad ära tuntakse, esitasid kohalikud hästi tuntud Aivasedad kõiki Vellasid kui oma sugulasi, kirjutades niisiis klanni oma nimele. Nii on Juri sündinud Aivasedana; ainult kirjanikuna kasutab ta oma traditsioonilist klanninime.
Handid ja neenetsid elavad koos. Tänapäeval täies rahus, kuid ikka veel meenutatakse mineviku veriseid kokkupõrkeid. Praegu on nende kogukonnad tihedalt seotud abielude kaudu: Jeremei kaks õde näiteks on mõlemad abielus Aivasedadega. Darja Aipina ja Aleksandr Aivaseda poeg peab end neenetsiks. Handi naisega abielus Juri Vella neljast tütrest on kaks neenetsid, kaks handid. Igaüks valib rahvuse keeleoskuse ning hingesuguluse järgi. Elatakse koos, kuid identiteedid on säilinud, keeled on kasutusel: võib-olla räägivad neenetsid handi keelt veidi rohkem kui vastupidi… Aga igatahes kogukonnad ei kao, ei sula ega venestu.
Danil Aipin, Jeremei isa, elas elu lõpuni Agani-äärses metsalaagris koos oma põhjapõtradega. Temast polnud ei lauljat ega jutuvestjat, aga ta oli kompromissitu metsamees. Pärast abikaasa surma 1956. aastal kasvatas ta vanima tütre Lisa abiga kolme nooremat last. Juri Vella aga on külast pärit. Ta mäletab veel päeva, mil tapeti perekonna viimne põder. Mõned koolikaaslased saadeti kooli põdrarakendiga ning tema, keda vanaema viis kooli jalgsi, kadestas neid… Murdeealisena tahtis ta nagu teisedki saada lenduriks, kosmonaudiks. Aga oma tollaegsetes märkmetes mainis ta iga päev põtru… Taigalaps Jeremei elab nüüd suurlinnades; külas üles kasvanud Juri on valinud metsaelu.
Nii Jeremei Aipin kui ka Juri Vella kuuluvad oma klanni viimaste meeste hulka. Jeremei Aipin väljendab seda nõnda: „Meie esivanemate maad pole enam olemas, nagu pole enam olemas meie klanni, mis kunagi hõivas kogu Obi paremkalda lisajõe Agani keskjooksu ala naftalinnade Surguti ja Nižnevartovski vahel. Meie Kopra klanni — Mahhi — pole enam olemas. Ta suri lootusetuses, ta tundis end surma mõistetuna. Alkohol on enneaegselt tapnud peaaegu kõik minu nõbud, rohkem kui 35—40 eluaastat pole antud kellelegi.” Sama mõtet, kuid traagilisemalt, oli ta väljendanud juba ka mõni aasta varem: „Ma räägin teile Allilmast. Ma olen vari, nägemus, meelepete. Ma olen — ega ole. Te kuulete mind — ega kuule. Miks? Sellepärast et ma sain äsja neljakümneseks, ja nagu nii paljud minuealised klannikaaslased, olen ma üks kord, võib-olla ka kaks või isegi kolm korda juba allmaailma lahkunud — ma olen surnud. Miks?! Miks on mu lähedased enneaegu lahkunud teise ilma? Ehk sellepärast, et nad jäeti ilma eluruumist, et neile pole maa peal jäänud kohta. Elamiseks. Hingamiseks. Rõõmustamiseks ja kurvastamiseks…” Vella ei väljenda sedasama mõtet oma luules otseselt, aga temagi räägib sellest. Jah, ka tema nõbud on peaaegu kõik viinasurma surnud. Juri ütleb: „Isal oli neli venda. Igaühel vähemalt üks poeg. Meid on alles jäänud kaks. Mina ja vangis istuv nõbu. Tal on väike poeg. Meie klanni ellujäämine sõltubki temast…” Ma imestasin, et ta üldse viina ei joo. Juba peaaegu kolmkümmend aastat. Ja seda avalikult, demonstratiivselt. Ta keeldub isegi naistele valamast, ka siis, kui ta on ainus mees lauas: „Ma ei taha kellelegi halba teha”. Oma pere lugu rääkis ta mulle selleks, et just seda valikut seletada. Juri Vella pole lootust kaotanud: tal on neli tütart, aga ta tahab ka poega, et klann jääks püsima.
Kas mitte just see, neis elav valu, ei ole pannud neid kirjutama? Väide oleks liiga julge, tee loomingu juurde on ju hoopis keerulisem. Aga kindlasti on see haav ajendanud neid aktiivselt osalema oma rahva elus. Kuigi teineteisest väga erinevalt.
Aipin hakkas kirjutama üsna varakult, 1980-ndate lõpus oli ta juba suhteliselt tuntud kirjanik. 1989. a. valiti ta viimasesse ülemnõukokku. Ta läks perega Moskvasse elama ja nii algaski poliitikukarjäär, mis kestis veidi vähem kui kümme aastat: ta valiti ka esimesesse duumasse ja töötas saadikuna kuni 1995. aastani. Järgmise duuma valimistel aga ei lubatud tal kandideerida. Aipin oli parlamendis Põhja väikerahvaste esindaja ja koordineeris põlisrahvaste saadikute tegevust, et läbi töötada ja välja pakkuda vajalikud seaduseelnõud. Venemaa poliitilistes mängudes on ta oma leeri valinud ja toetab kuni tänaseni Boriss Jeltsinit. Kindlustada seaduslike vahenditega Põhja põlisrahvaste õigused selle maa peal, kus nad elavad ja millest nende elu sõltub, on olnud tema eesmärk neil aastail, mil ta oli võimu läheduses. 1993. a. valiti Aipin Põhjarahvaste Ühingu etteotsa. Ta viis Venemaa Siberi rahvaste hääle rahvusvahelistele foorumitele, arendas arktilist koostööd, osales Rio de Janeiros maailmakonverentsil, võttis sõna URO-s. Ta mängis hädavajalikku, kuid tänamatut rolli. Ta pidi elama huntide keskel, olemata ise hunt. Ta pidi rabelema eesmärkide nimel, mida iial täielikult ei saavutata. Ta pidi olema see, keda nähakse ja kuuldakse. Ometi armastab Jeremei vaikust. Ta pidi mängima temale kui inimesele ebamugavat rolli, mis siiski võis olla ka meelitav. Mõned ihkavad tagasi seda aega, mil ta oli saadik: „Meil oli siis, kelle poole pöörduda,” öeldi mulle Handimaal. Ta viibis huntide hulgas. Ta oli kaugel oma põtradest. Haav vaid süvenes.
Juri valikud on teistsugused. Esimese kogumiku avaldas ta alles 1991. a. Tema jäi kodukanti. Vähe sellest, ta l õ i endale kodu. Kuni 1990. aastani oli ta riigikütt. Siis sai ta aru, et inflatsioon neelab kõik tema hoiused, ning andis tagasi tööraamatu, võttis hoiukassast kogu raha välja ja ostis kümme põtra. Täna on tal 40 põtra — arvestamata selle aasta vasikaid, kes arvatakse karja hulka alles pärast esimest lund, ning neid 30 looma, keda ta selle aja jooksul toiduks on tapnud. Juri on oma eluga rahul. Ta läks elama laagrisse, mille ta tasapisi ehitas ja varustas. Alguses elas tema pere püstkojas. Nüüd on tal puumaja ja järk-järgult on laager suureks kasvanud: siin on saun ja isegi kool, kus riigipalgal õpetaja annab kooliajal tema neljale lapselapsele haridust. Juri on oma kooli üle uhke: „See on väike alternatiivkool,” ütleb ta, näidates sellega kätte tee, mis ehk võimaldaks lastel saada haridust koduümbrusest lahkumata. Praegu on Juril laagris elektrigeneraator, mis võimaldab tal kasutada elektriahju, televiisorit, kuulata Mozartit CD-lt ja koguda videosid oma rahva ja regiooni kohta. Ta tahab isikliku eeskujuga tõestada, et metsas on võimalik elada ühtaegu traditsioonilist ja kaasaegset elu. Aga see pole kerge. Juri peab pidevalt vaeva nägema. Olema valvel, ja kui vaja, võitlema. Kui naftamehed hakkasid 1991. a. lõbu pärast helikopterist põtru laskma, siis korraldas just tema rahvapiketi Varjogani teel. See oli tõeline meeleavaldus, kohal olid telekaamerad ja rahvusvaheline ajakirjandus. Juri Vella on nimelt aru saanud, kui tähtis on meie maailmas meedia. Sellepärast valib ta julgelt silmatorkavaid tegutsemisviise: ta lööb oma püstkoja üles just Hantõ-Mansiiski Nõukogu hoone ette, kui tahab millegi vastu protestida, ja kasutab kõikvõimalikke vahendeid: kirju eri instantsidele, meeleavaldusi, kohtuhagisid. Praegu käib ta kohut ühe naftafirmaga, mis tungis „tema” territooriumile. Vaevalt küll kohus talle õiguse annab, aga „proovima ju peab”. „Tema” maad asuvad kahe naftaleiukoha vahel. Kas tal õnnestub säilitada oma põtradele kas või minimaalset eluruumi? Igal juhul on ta valmis kõigeks: tema karjas on üks põhjapõder, kelle ta kinkis president Jeltsinile. Samal päeval, mil ta aetakse oma maadelt välja — kui see päev kunagi tuleb —, saavad telekaamerad sealsamas filmida, kuidas Juri Vella presidendi põdra ohverdab, kuna too ei suuda isegi oma põdrale elamisvõimalust kindlustada. Sõbrad kardavad tema elu pärast — naftatööstustelt võib kõike oodata… Juri jääb rahulikuks.
Mõlemad niisiis tegutsevad, eri viisil ja eri tasanditel, mõlemad on vajalikud ning täiendavad teineteist. Juri valik võib tunduda sümpaatsem: on kergem saavutada väikesi võite, ehitada kivi kivi haaval oma õnne. Isegi reostatud taigas on inimene puhtam kui duuma koridorides… Aga kui keegi kõrgemates instantsides ei võimenda põhjapõdrakasvatajate häält, saavad naftatöösturid Jurist ja temasugustest kergemini jagu.
Ja lisaks kõigele — mõlemad kirjutavad. Kuid kirjanikusaatus on neil samuti erinev. Mis ka ei juhtuks, on üks neist juba jäädvustanud oma nime ajalukku kaalukaima handi kirjanikuna. Jeremei Aipini juubelit ei tähistatud mitte ainult rahvusringkonnas (mis kinkis kirjaniku sõpradele nädalase kirjandusreisi tema kodukanti), vaid ka Moskvas Kirjanike Liidus. Juri Vella aga pole tahtnudki Kirjanike Liitu astuda. Kui tema sai viiekümneseks, toimus küll Varjoganis pidu, aga ilma temata, tema jäi rahulikult oma laagrisse pere seltsi. Ta kirjutab vähe, nii nagu juhtub. Vahel ei kirjuta üldse. Vahel tegeleb tundide kaupa üheainsa lausega. Ja kui inspiratsioon tuleb, on see ettearvamatu: „Istun suures saalis, kõik natšalnikud ees tribüünil, Gorbatšov ise peab kõnet… Mida ma siis omaette kritseldan? Ühte armastusluuletust… Istume kahekesi armastatud naisega, aga paberile tuleb hoopis „nafta, nafta, nafta”… Jeremei üldiselt oma kirjatööst ei räägi. Kui tema käest küsida,vastab ta nõndaviisi: „Ma elan, kogun endasse muljeid ja tundeid. Kui koorem läheb liiga raskeks, peab sellest lahti saama.” Ta kirjutab vaikuses, ta on professionaal. Kirjutamine ongi tema amet. Jeremei on täpne, vahel pedantne. Kompromissitu. Ja samas — kui rikas keelekasutus! Ta lihvib oma lauseid. Sellest seisukohast on kirjanikud sugulased: ka Juri väljendus on lihvitud — tabavalt lakooniline.
Juri Vella looming mahub kolme kogumikku, millest kaks esimest kannavad üht ja sama pealkirja: „Uudised laagripaigast”. Teine raamat ilmus autori kulul, 1991. a. esimese kogu honorari eest. Asi on selles, et esimese kogumiku toimetaja — kelle soovid on tavaliselt kaalukamad kui autori tahe — oli palju muutnud ja välja jätnud. Üheski kogumikus ei ole avaldatud ainult uusi luuletusi: jääb mulje, et iga raamat on Vella loomingu järjekordne kokkuvõte ning esitab seda, mida autor soovib parajasti ütelda, mis on talle oluline. Kogumikes on nii lühiproosat kui ka luulet, lühemat ja pikemat. Juri Vella kirjutab vene keeles. „Meil metsaneenetsitel oli palju sõnumeid — muinasjutte, itkusid, laule —, mida me laulsime kas rahvaviisil või dialoogi vormis (näiteks kahekõned meie vaimude või jumalatega). Kõnekeelt kasutame argipäevaelus, see on vaene, värvi, maitse ning lõhnata keel, mis ei anna sooja ega õhka külma. Selles keeles ei saagi rääkida muinasjuttu ega laulda laulu. Labane arutelu puust, toidust või rahast rüvetab meie kunsti keelt. Kahe rahvusringkonna piiril elavad metsaneenetsi lapsed õpivad internaatides koos handi lastega, kusjuures nende kasvatajad ja õpetajad on venekeelsed. Sellepärast kasutavad minu põlvkonna inimesed ja eriti need, kes on praegu koolis, lapsest saadik kahte, sagedamini aga kolme keelt — neenetsi, handi ning vene keelt. Sellised on meie elutingimused. Ja me oleme kaotanud oma muinasjuttude ja laulude metafoorse keele. Jumal tänatud, me räägime veel oma keelt, aga paraku ei valda me muud kui selle argipäevast, kõige vaesemat varianti.” See ei tähenda, et Juri Vella pole proovinud neenetsi keeles kirjutada. Ta andis 1992—1993 välja isegi neenetsikeelset ajalehte, aga jättis selle katki, kui sai aru, et seda loeb ainult kaks inimest. Nüüd tahaks ta need vanad numbrid kokku korjata, et koostada väike kogumik, esimene metsaneenetsi kirjamälestis.
Jeremei kirjutab kahes keeles. Tema teine raamat on sellisena — kahes keeles — ilmunudki: autor kirjutas handi keeles ja tõlkis ise jutustuse vene keelde. Jutt pealkirjaga „Vana seedermänni varjus” on sellest, kuidas vanaisa, handi karukütt ja šamaan, oma lapselast kasvatab. Teema on seotud hantide traditsioonilise eluviisiga, mille omapära väljendab kõige paremini handi keel. See on esimene idahandi keeles kirjutatud tekst: dialekt ise on põhjahandi kirjakeelest nii kaugel, et põhja- ja idahandid üksteisest vaevalt aru saavad. Aga kui kirjutada keeles, mille lugejaskond koosneb paarist tuhandest inimesest, tekib kirjanikul kohe sisemine vastuolu. Kas peaks ta kõigest hoolimata looma emakeeles, et seda arendada, selle võimalusi laiendada, leppides sellega, et lugejaid on vähe? Või oleks siiski parem, kui ta annaks oma sõnumi edasi kümnetele, sadadele tuhandetele arusaadavas keeles? Kas teha head oma rahvale ja jääda laiemast lugejaskonnast ilma või minna kergema vastupanu teed ja pöörduda laia publiku poole? Kõik tähtsamad põhjarahvaste kirjanikud on selle probleemiga kokku puutunud. On püüdnud teha nii üht kui ka teist. Aga soov anda oma häälele suurem kõlajõud on üldiselt peale jäänud. Nii on Juvan Šestalov, kes alustas oma kirjanikuteed mansikeelsete teostega, üle läinud vene keelele. Ka Jeremei Aipin, kes on proosakirjaniku hariduse saanud vene keeles Gorki-nimelises Kirjandusinstituudis Moskvas, on enamasti kirjutanud vene keeles. Aga ta pole veel öelnud viimast sõna. Eelmisel aastal avaldas ta väikese vihiku handikeelseid muinasjutte koolilastele. Ta on mulle tunnistanud soovi kirjutada handi keeles ladina tähtedega. Idahandi keele transkriptsioon vene tähestiku alusel on nii vilets, et isegi lugeda on raske. Ladina tähestik on kirjutamiseks sobivam. Pealegi arvab Jeremei, et ladina tähestik on levimas nii jõudsalt, et selle kasutuselevõtuks pole enam mingit takistust. Ka idahandi alalt pärit keeleteadlane ja õpikute autor Agrafena Pessikova-Sopotšina on samal arvamusel. Ta on ühe Ungaris ilmunud raamatu piltide põhjal kirjutanud luuletusi, kasutades ladina tähestikku. Aga õpikud kasutavad endiselt vene tähestikku… Agrafena on säärase reformi võimalikkuse suhtes skeptilisem. Jeremeid aga ei huvita ametlik seisukoht: tänu arvutile ei saa täna keegi tal keelata ladina šrifti kasutamist, ja eks siis näe, kas ja kuidas see levib. Kõik see jääb aga praegu veel kavatsuste tasandile ja seni on Jeremei kirjutanud kõik oma kaalukamad teosed vene keeles.
Juri Vellale on kirjutamine võitlusvahend, et ellu jääda, et kindlustada oma lastele tulevikku. See on elu ja surma küsimus. Elu on armastus. Tundeline armastus. Tuleviku poole pööratud armastus: laps on Juri Vella armastusetunnetusest lahutamatu. Armastus on elu, mis jätkub põlvest põlve. Armastus on ka mõte, hingepiin, janu, mida ei saa kustutada, lahkumine, mälestus. Armastus on valu, millest pääsemiseks poeet pöördub mõistuse poole. Armastust on kõige rohkem teises kogumikus. Viimases raamatus „Valged karjed” on needsamad luuletused laiali puistatud: nad esinevad kord hümnina, mis ülistab elu, kord igavikukilluna. Sest armastus, mis ise on elu, seostub ka surmaga: kui valuline on see pealkirjata luuletus abordist, mille tõttu ta jäi ilma pojast… Selles kajastub varjatud, maetud valu, vaoshoitud raev. Aga surmal on mitu kuju ning esimene, olulisim, mis puudutab otseselt Juri Vellat, tema rahvast ja meid kõiki, on päevast päeva jätkuv maa ja inimeste hävimine ja hävitamine. Lootust pole palju: „Palveta / Ehk võetakse Sind kuulda… / Aga Jumalad on alasti, rüvetatud, maha lastud.” See valu on pärilik: „Hingevalu pärandatakse. Päritud valu on niit, mis ühendab inimest oma kodumaaga. Kui hing enam ei tunne valu, tähendab see, et kodumaad polegi enam.” Esimeses kogumikus oli lühisari nimega „Metsa-valud”. Viimases raamatus on Vella seda tsüklit täiendanud, nii et „metsavalusid” on nüüd seitse, mis on neenetsitel „arv, mis toob õnne ja edu”… Siin peitubki Juri Vella jõu saladus. Kõige ängistavamasse tsüklisse, milles Vella laotab meie ette kõikvõimalikud loodusele ja inimestele löödud haavad, kirjutab ta vaikselt sisse eluarvu. Hääl on võimetu, valu talumatu, aga rääkija ei kaota kontrolli öeldu üle. Tema süüdistav hääl on tugev, rahulik ja suudab haarata ka neid, kes talle liiga teevad: „Kuidas ma peaksin teda nimetama?” mõtiskleb ta naftatöölise üle, kes hea inimesena ja korraliku töömehena on valmis tegema kõike, mida kästud, ja ütleb Jurile, et too on vaid metslane… Tragöödias võidab ikka elu. Selle kisendab ta välja „Epiloogis”: „Ma tahan elada. Ja kuidas veel!” Inimene Vella ja poeet Vella on üks ja seesama mina: mina ongi tema luule võtmesõna.
Aipini kirjutistes mina ei esine. Seda leidub üksnes publitsistikas, kui ta tahab kiiresti ja tulemuslikult mõju avaldada. Ilukirjanduslikus proosas on Aipin ise tagaplaanil, ta ei paljastu. Selleks et väljendada oma tegelikkust, oma maailma, kasutab ta ainult kunstilisi võtteid. Tema väljamõeldised on läbi imbunud isiklikult läbielatud valust, kuid nad jäävad väljamõeldiseks. Ka siin on valu võtmesõna, mille ümber keerleb kogu looming. See valu aga on teistsugune kui Juri Vella oma, see on vaikne ja isepärane lõhestatuse valu. Ta on pidanud loobuma oma rahva ja oma lapsepõlve maailmast, mis jääb ikka mingil moel tema omaks. See on kaotatud harmoonia maa, kuhu ta arvatavasti iial tagasi ei pääse, kuid mis on talle sügavalt ja valuliselt armas. See valu struktureerib tema loomingut ja annab sellele traagilisuse, mis ei pruugi samastuda täieliku lootusetusega, ta karje on selleks liiga tugev. Jeremei juured on vastupidavad, need ei kao kuhugi. Aga neile pole antud võimalust vabalt areneda, ja sellest vastuolust sünnibki kunstiteos — tema sõnum ning tunnistus.
Kahes esimeses raamatus oli autori isiklik kogemus siiski otseselt tunda. Esimene jutt, millega ta kuulsuse saavutas — „Oodates esimest lund” — jutustab handi noormehest, kes läheb tööle puurtorni: sellel esimesel korral on erinevate maailmade kokkupõrge antud ehedalt, kaunistusteta. Seejärel pöördus Jeremei traditsioonide poole ja kirjutas „Vana seedermänni varjus”. Kolmas teos aga tõi ta hoopis nähtavamalt esile. Kergesti see ei tulnud: mitu kirjastajat keeldus käsikirja avaldamast või venitas vastusega. „Handid ehk Hommikuse Koidu Täht” on tõepoolest selline teos, mis võis ehmatada arglikumaid kirjastajaid: handi rahva eeposena jälgib romaan ühe koondkuju eluteed, kes kontaktides „progressi” saadikutega kaotab kõik, mis on talle armas. See on siiras, julge raamat: Aipini valukarje muutub kosmiliseks, tema teoses põrkavad kokku suurtähtedega kirjutatud jõud ja printsiibid. Selle graafilise võtte abil taanduvadki printsiibid oma olemuslikku sümboolsusse: kas pole siin tegemist uue, kaasaegse viisiga väljendada põhjainimese põlist animismi, mis näeb kõiges vaimu, nii et kõik nähtused taanduvad nende vaimsele algele? Mõni aasta hiljem avaldas Aipin veel ühe raamatu, kus lisaks „Koidu Tähele” on kümmekond erineva pikkusega novelli. Need on mitmekesised ja liigutavad leheküljed, mõned lüürilisemad, kus loodus ja selle elanikud on kujutatud melanhoolses värskuses, teised jälle südantlõhestavad, nördimust tekitavad. Näiteks ühes jutus jätab vana hant naise pealekäimisest hoolimata aida lukku panemata. Lugu kulgeb katkematus crescendo’s, ait lagastatakse, röövitakse tühjaks, põletatakse maha… Aga Aipini tekstis ei ole vimma ega kättemaksuhimu: selles on masendust ja piina, samas on see läbi imbunud distantseeruvast tarkusest, sügavmõttelisusest ja kannab mingil määral fatalismi pitserit. Viimane Aipini romaan „Hääbuva kolde ääres” on Venemaal trükikojas — kirjastaja pole leidnud raha, et seda välja anda. Aga romaan on imekombel ilmunud juba Ungaris, Katalin Nagy’i tõlkes. Lugematagi võib täheldada, et pealkiri on paljuütlev. Ja ka seda, et viimane osa kannab pealkirja „Valu”…
Jeremei Aipin on kuulus kirjanik: teda on avaldatud ka Moskvas ning loetud arvatavasti rohkem mujal kui Lääne-Siberis. Ma viibisin hiljuti tema Nižnevartovski korteris. Lähimas raamatupoes pole müügil ühtegi tema teost… Jeremei on palju reisinud ning tema teosed samuti: teda on tõlgitud inglise, saksa, soome ning ungari keelde. Juri Vella on aga jäänud kohalikuks kirjanikuks, kuigi mõningaid tema luuletusi on tõlgitud (ungari keelde); teda tuntakse ja hinnatakse nende hulgas, kes huvituvad põhjarahvastest. Seda enam, et tema eluviis hoiab ta eemal suurtest rahvakogunemistest: „Mulle ei meeldi lärm,” ütleb ta. Aipin on eelkõige kirjanik. Oma identiteedi leiab ta kirjutamises. Ning selles on ka tema peamine panus: nii vajalik kui tema poliitiline tegevus ka poleks, on see siiski kõrvalise tähtsusega. Tema ilukirjanduslik looming aga jääb. Mõned — need, kes on teda töökaaslasena hinnanud — soovivad, et ta naaseks poliitikasse; teised — tema lähedased sõbrad, perekond, kirjandusinimesed — tahaksid, et ta oleks vabam; kolmandatele meeldiks, kui ta tuleks tagasi isalt päritud põtrade juurde… Mida ta ise soovib, seda ei tea keegi, võib-olla ka tema ise mitte. Juri Vella on asendamatu — oma olemasolu poolest ning kõige poolest, mis sellega kaasneb: eeskuju, tegutsemine, kirjutamine. Kõik soovivad talle, vahel veidi hirmu tundes, et ta ellu jääks.
Nad on ühe tüve kaks erinevat ja teineteist täiendavat haru.
Prantsuse keelest INDREK KOFF